Idee tiirles mul peas juba kaua, kuid teostamiseni jõudsin siis, kui majja sisse kolisime, pesuruum aga alles ehitamisjärgus oli – kusagil tuleb ihu ju harida, ka kasinad olud on sobivad, peaasi, et soe on ning tuul selga ei puhu. Selge – saagu esialgu kilesaun.
Mainin kohe alguses ära, et pikka ja detailset tehnilist kirjeldust ma siinkohal tegema ei hakka. Pigem soovin jagada kogemust ning innustada ise järele proovima.
Niisiis. Kilesauna asukohaks valisin ma varjulisema koha viljapuuaia servas kiviaia kõrval. Materjalid olid mul kodus olemas, kuna suurem ehitustegevus oli värskelt käimas. Kõigepealt paigaldasin vundamendiks asisemad paekivid. Eemaldasin mätta, panin alla pisut killustikku ning ajasin need loodi. Põranda mõõdud said ca 2×3,5m, kolmandiku jätsin riietuseks, ülejäänu leiliruumiks.
Riietusruumi põrandaks panin kasutatud 25mm paksuse OSB-plaadi (see oli eelnevalt olnud suvi otsa Kunda mõisa juures suveetenduse lavaks), mille alla panin veel mõned kivid läbivajumise vältimiseks. Leiliruum sai alla pisut paksemad plangud, mis põrandalaudade toorikuks kvaliteedi poolest ei sobinud. Põrandalaudade vahele jätsin naela laiused vahed, et õhk liiguks ja vesi minema valguks. Taladena kasutasin seisma jäänud 100x200mm prusse.
Karkassi tegin 50x100mm materjalist, üsna hõreda, sest erilist raskust see kandma ei pea, siit-sealt fikseerisin diagonaalidega jäikuse eesmärgil. Umbes nii, nagu allolevalt pildilt näha.
Ahi võiks olla suurem
Ahjuks sai poole oma elust ära elanud veneaegne keris, mille tänavu kevadel uue Stovemani oma vastu välja vahetasin. Vana ei olnud esiteks kuigi efektiivne ja teiseks oli selle suur metallpind üsna ebameeldivalt kuum laval taluda. Üks oluline nüanss, mida taolise kilesauna juures tähele panna, ongi ahjuga seonduv. Kuna hoone ise sooja suurt ei pea, peaks seda salvestavate kivide hulk kerises olema võimalikult suur. Kui ahju hankida, võiks selle leiliruumi kubatuuri arvestades õige pisut üle dimensioneerida. Nii saavutate selle, et sees on meeldiv temperatuur ja leili visates saab korraliku särtsu kätte. Leili kulub lihtsalt taolises saunas rohkem. Meil näiteks jääb temperatuur tavaliselt 60-70 kraadi kanti, kuid suur kivide mass aitab ikkagi korralikult naha kuumaks kütta. Ja lisaks on meile oluline piisav hulk värsket õhku, mida selline lahendus võimaldab.
Lava ehitasin samuti, 4 täiskasvanud inimest mahub sellele kenasti istuma.
Hoone kolm külge ja katuse katsin sõbralt saadud kasutatud rekkatendiga, kiviaia poolse seina aga läbipaistva kasvuhoonekilega. Ahjude lammutamisest järele jäänud savikivid ladusin seina ja ahju vahele kuumatõkkeks, ca 10cm õhuvahet jäi samuti. Siiani pole kordagi tekkinud probleeme, et kile oleks kusagilt sulama hakanud. Tänavu vahetasin aga tagumise seina ja katuse siiski 6mm kihtplastiku vastu välja. Põhjuseks rabedaks muutunud kile, mis talvel tormidega järele andis. Katus oleks isegi veel pidanud, kuid tahtsin sauna sisse rohkem valgust saada. On ikkagi äärmiselt hubane istuda leiliruumis, nautida vaadet niidule või täiskuu kuma leiliruumis.
Seltskond läbi seina
Õhukese tagaseina suur pluss on ka see, et suurema seltskonnaga saunas käies (seda siiski soojal ajal) ei pea üksteise juttudest ilma jääma. Nii näiteks oleme me leili võtnud ka kaheksakesi, nii, et pooled on saunas ja pooled jahtuvad karastusjookide saatel samal ajal kivimüüril. Läbi seina saab vabalt juttu ajada. Sauna kahe külje äärde tegin kasutatud põrandalaudadest põranda, kivimüüri muutsin puidu abil istepingiks. Sinise tendi katsin väljastpoolt ehitusest üle jäänud roomatiga, ukse ette tegin samuti kerge seinaraamistiku vaatevälja varjamiseks. Proovisin sinna ka pajuvitstest midagi hekitaolist kasvama panna, kuid vähemalt esimesel korral see välja ei tulnud. Ukse ees on siiani varjeks tugevat sorti mööblikanga tükk, mis asja väga edukalt ära ajab.
Vee toon saunani aiavoolikuga, Kärcheri aiadušš võimaldab end külma veega mõnusalt üle lasta. Sooja- ja leilivee toon ämbritega toast ning hoian neid kerisel. Esimesel kerisel oli ka veepaak küljes, mis pidevalt kees ja kuuma auru andis, kuid tegelikkuses pole vähemalt meil duširuumi valmimise järel selle järele erilist vajadust – saunatamise järel suundume lihtsalt tuppa pesema.
Selline see (kile)saun meil on – väike, aga tubli. Ja oi kui palju rõõmu ta meile ja meie sõpradele valmistanud on.
Küsimuste ja kommentaaride korral nagu ikka – kirjutage kaido@veski.eu, võite jagada ka oma saunalugusid. Haakumise korral täiendan nendega seda postitust.