5.-8. augustil 2015 lavastus Kunda mõisas Olavi Ruitlase kirjutatud näitemäng “Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu”. Nüüd, pool aastat hiljem, on lugu kõigile vaatamiseks ka Youtube’s üleval. Püüan järgneva põgusa kirjeldusega anda ülevaate projektist.
Kavalehelt
On unenägusid, millest on võimalik ärgata. Lihtsalt teed silmad lahti ja kõik kummalised olendid ja hirmsad olukorrad on kadunud. Aga on unenägusid, millest ei saa ärgata. Mis on kõikide inimeste saatus. Ja kas ajalugu asub meist eespool või tagapool, ei olegi nii tähtis. Tähtis on see, et me keeldume kangelaslikult ajaloost midagi õppimast ja nii tulevad aina need, kes hariduse üldrahvalikuks esmaülesandeks kuulutamise järel põletavad koolimaju…
Tiit Alte, lavastaja
Idee
See juhtus millalgi 2013. aasta alguses, kui meil Tiiduga Tallinnast Eesti Harrastusteatrite Liidu üldkoosolekult tagasi Kunda poole sõites tekkis mõte, et ehk tasuks proovida Ranna-Viru Rahvateatriga üht suuremat suvelavastust publiku ette tuua. Ei midagi konkreetset, lihtsalt mõte pisut lennukamat ja lustlikumat suvist isetegevust katsetada. Kuna parasjagu oli trupil võimas hoog sees, mängukavas Pantelei Karmanov ja paar teist üllatavalt populaarseks ja hinnatuks osutunud etendust, järgnes tollele mõttevahetusele hoopis midagi argisemat – meie tegevust toetava ühingu loomine.
Siit tuleb tulla veel sammuke tagasi. Nimelt asusin ma tollele autosõidule eelnenud sügisel õppima Tartu Ülikooli haridusteaduskonda. Bakaõpingute esimesel sügisel läbisin pedagoogika ajaloo aine, mille lõpuks pidime koostama enda valitud teemal lühikese uurimuse. Hea sõber, näiteringikaaslane ja ajalooõpetaja Kunda kooliajast Uno Trumm soovitas Virumaa Rahvaülikooli – nähtust, millest mul enne seda veel aimugi polnud.
Aine sai edukalt läbitud ning 2013 loodud ühing siit oma nime – Virumaa Rahvaülikooli Selts. Tundus üsna loogiline ettevõtmisele, mis nagu omaaegne rahvaülikoolgi, näitemängu eelkõige suurepärase isiklikku arengut toetava meetodina võttis. Kui meie teadvusesse jõudis arusaam, et 2015 möödub kooli loomisest 90 aastat, oli valik kuidagi iseenesest langenud.
Eeltöö
Kohe ei hakanud midagi juhtuma, sest me ei teadnud isegi, mida me tahame. Teema oli laias laastus ees, kuid kuhu see suundub, polnud aimugi. Askeldasime rahvateatriga edasi, käisime ringi mööda festivale, testisime siin-seal ideed ning saime ka Eesti Harrastusteatrite Liidu nõu ja jõuga toeks.
Olavi Ruitlane professionaalse kirjamehena ei vajanud pikka veenmist – töö on töö, sõnas ta, ja et kuna meil oli paar positiivset ühist kogemust selja taga, lõime 2014 kevadel käed. Põrgatasime kuude kaupa rahulikult ideid, jagasime linke muusikale, mis mingisugustest stseenidest kujutelmi lõid ning käisime Kundas kolamas. Ka Uno võtsime kampa. Tuleb tunnistada, et sageli möödusid need kohtumised pelgalt mõnuga möla ajades ja Manni pannkooke vohmides.
Kuidagi see kõik aga siiski toimis, sest augustis saatis Olavi esimese versiooni tekstist, mis mul kohe jalad värisema võttis. Ma lihtsalt ei oodanud, et kõik see mõnusalt kulgenud möla ja arutluse all olnud ajalugu niimoodi tekstiks moondub. Mõned kerged korrektuurid ning kui Tiidu heakskiit käes, tuli hakata reaalset tööd planeerima.
Prooviperiood algab
Esimene kohtumine, st siis kõigi tekstilist osa omavate näitlejate, autori ja kunstilise meeskonna lugemisproov, toimus 18. oktoobril Kunda linna klubis. Kuna mastaabid olid meie jaoks hullumeelsed, korraldasime sama päeva esimesse poolde sealsamas kohtumise teatrijuhi ja -produtsent Märt Meosega, kes aitas meil projektist ülevaate saamise järel mõtteid korrigeerida ning juhtis tähelepanu mitmetele olulistele nüanssidele.
Laias laastus toimusid taolised n-ö üldproovid korra kuus pühapäeviti. Kohvilaud oli kaetud, lõuna korraldatud ning pikk päev teksti ja meeldiva seltskonnaga sisuks. Kildhaaval, stseenikaupa stseen, tasahilju augusti poole.
Etenduseks valmistumine ei olnud aga sugugi kõik, millega me seltsi ja perega tol ajal tegelesime. Näiteks võtsime me kätte ja renoveerisime kellasepp Fred Urbiga ära endise tsemendivabriku kontori tornikella. Praegu tegutseb hoones tsemendimuuseum ning viimati töötas kell aastal 1998. Virumaa Teataja ja mitmed teisedki tegid sellest loo.
Kunda Ühisgümnaasiumi õpilastele korraldasime me lühinäidendite konkursi. Projekti eesmärgiks oli näitemängu abil mõne kogukondliku suurkuju, sündmuse või paiga loo selgeks õppimine. Konkursist võtsid osa Kunda Ühisgümnaasiumi 4.8. klasside õpilased, klassid valisid ühiselt teema ja lavastasid selle. Pikkuseks 8-10 minutit, vorm vaba. Oluline oli loomingulisus ning äratuntav loo jutustamine. Etendusega käis kaasas ka afišš (poster/plakat), mis nähtu kokku võttis. Sündmusest võttis osa ka ERR-i võttegrupp, kes pühendas sellele päris pika lõigu oma kolmandast saatest kolmeosalises saatesarjas Virulased.
Kogukonna jaoks olulistest inimestest, Kunda aukodanikest koostasime me näituse, mis ringles jupp aega mööda siinseid asutusi.
Noo ja loomulikult vajas paralleelselt tegelemist kogu suvelavastuse aineline pool – alates kostüümidest ja etenduse ala korrastamisest kuni sõidu-kompensatsioonide ning tribüünide ja kemmergute rentimiseks vajalike rahaliste vahenditeni välja. Näiteks tegime me tolle kevade talgupäeval mõisas mõnusa päeva ja rassisime uduvihmas etenduspaiga korda.
Kui poleks olnud rahvateatri raudvara Taunot, poleks meil etenduses olnud ei lava, lillepotte ega koolijuhi kõnepulti. Kõik need korralikku aega ja materjali nõudnud ainelised nähtused said tema juhtimisel välja mõeldud ning teostatud.
Sooja aja saabumisel kolisime proovidega muidugi juba mõisasse, mis mõjus hoopis teistmoodi. Kõik mis seni proovides paika loksutatud, sai ruumiefekti külge ja ei mõjunud enam hoopiski nii. Rääkimata häälest, helist ja muust, mis muhedate müüride vahele sillerdades ära kadus.
Ka hobune, kelle me teoreetiliselt juba etendusküpseks olime mõelnud, käitus nii nagu hobune tahtis, mitte nagu lavastaja või autor ette nägid. Muret maa ja ilm. Lisaks hakkas tasahilju kontidesse pugema kahtlus ilma osas…
Muheda videoülevaate tervest prooviperioodist pani kokku Aldis Saksman. Aitäh sulle!
Saame kokku
Ja ühel hetkel see nädal algas. Nädal, mis muutus esimeste hetkedega kuidagi blurryks ning kui see pühapäeval lõpu sai, koosnes see mitte niivõrd stseenipõhistest mälestustest kuivõrd lõhnadest, tunnetest, südamerütmihäiretest, kõladest, pisaratest, naeruröögatustest, valusatest lihastest, tempovaheldumistest, hoolivusest ja paljust muust virvarlikust.
Ainus, mis kinnitab, et me kusagil konkreetsel ajal kohal olime ja sihikindlalt tööd tegime, on tolle nädala kalenderplaan.
Ja see ilm! Kui kõik need sadakond inimest esmaspäeval mõisasse maandusid, kadusid pilved, mis senini suve iseloomustanud olid, kuhugi ära ja tulid tagasi viimase etenduse viimasteks hetkedeks, et tilgutada kõige kurvemal momendil meile vaid mõned haprad pisarad.
Ja me ei teinud vaid proovi! Harrastusteatrite Liidul algas samal ajal Kundas suvekool. Kõigi oma töötubade, ööelu ja imeiluga.
Või siis näiteks mure, mida ma ei suutnudki lahendada – küüditamiseks on vaja autot! Nädalate kaupa kauplemist ja jäljeküttimist. No ei ole võimalik leida ajalooliselt enam-vähem autentset veoautot, mida me ka parima tahtmise juures endale lubada saame… Ja siis ühel random-momendil sõidab hoovile rahvatantsupoiste poolt välja sebitud, korda putitatud ning vajaliku sõiduloaga kastikas ning veab asjad filigraanselt välja.
Kusagil ajasid samuti ennast justkui ise korda kostüümid, relvad, grimm ja soengud. Ja siis helistab imeline Ebe, et mis oleks, kui teeks mõisas pikniku. Sajale. Et temal raamat pooleli ja meil teadaolevalt esika järel õhtusöök vaja korraldada…
Etendused
Ilm oli hämmastav. Samuti publikuhuvi. Tribüün mahutas 300 inimest ja oli igal õhtul otsast otsani täis. Veelgi enam – osa publikust istus ka oma toolidel või piknikutekil lava ees või tribüüni kõrval.
Nagu mainitud, mängisime me neljal õhtul, mis eeldas, et vahepealsel ajal pidi keegi ka territooriumil silma peal hoidma. Nii jäigi peale etendust näitleja või paar autoga platsile tehnikat ja muud vajaminevat valvama, sellal kui teised said kodus end järgmiseks päevaks välja puhata.
Etendused sujusid meil väga kenasti. Jah, muidugi oli meil igas etenduses aps või paar, mis võis, kuid ei pruukinud ka publikule silma jääda, kuid need olid lõpptulemusele pigem rikastavaks maitseaineks. Nii suure hulga harrastajatega ei ole teisiti lihtsalt mõeldav. Suures pildis õnnestus aga kõik.
Viimasel etendusel olid meil külas ka Salme teatri saarlased, kes andsid ka ise kaks etendust – ühe Kundas ja teise Viru-Nigulas.
Trupp viimase etenduse järel:
Lõpupidu Kunda linna Klubis:
Meie lugu leidis kajastust ka meedias:
- Virumaa Teataja: “Kolm volikogu esimeest astuvad lavale”
- Margus Mikomägi: “Kateedrist hullupalatisse on ainult väike samm”
- hinge harimas: “Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu”
Täiendus
- Oma diplomitöö “Kutse- ja kodanikuõppe korraldus ning taotlused Virumaa Rahvaülikoolis aastatel 1925-1940” kaitsesin ma 2016. aasta kevadel. Aasta peale nominaalaega. Juhendaja Karmen Tarsbergile kinkisin etenduse DVD ja tekstiraamatu. Tänutäheks, et ta oma esimese kommentaari “liiga vähe teadust, liiga palju emotsiooni” järel alla ei andnud.
- 30.12.2023 Hirmuäratavalt lähedale on tulnud Virumaa Rahvaülikooli 100. aastapäev. Aina sagedamini liiguvad mu mõtted rahutult ümber küsimuse, et mis oleks kui…