VIRU-NIGULA VALLA TEATAJA: Villaverest leiad omapärase Niiduveere õpipaiga

Aastase vaheaja järel taas ilmuma hakanud Viru-Nigula valla teataja tegi detsembrinumbrisse Kaidoga usutluse. Kuna artikkel on kättesaadav paberil ja pdf-kujul valla veebirägastikus, avaldame selle täies mahus ka siin – ehk aitab meie eesmärke paremini mõista…


Niiduveere õpipaigast on tänaseks kujunenud meie vallas oluline kogukonna kokkusaamise ja kogemuste vahetamise koht. Millal ja millest tekkis idee õpipaiga loomiseks?

Ma meie olulisuses igaks juhuks veel liiga kindel ei ole. Idee kujundada meie kodutalust keskkonnaharidusliku suunaga õpipaik sündis juba 5 aastat tagasi sügisel, mil Sirje Liiskmaaga esimesed maastikuplaanid paberile joonistasime. 2019 kevadel toimus loodusajakirjanik Kristel Vilbaste juhtimisel esimene õpisündmus ning tema oli ka see, kes hiljem sarjaks kujunenud ettevõtmise Virumaa Rahvaülikooli järgi õuerahvaülikooliks ristis. Muide, just Kristel Vilbaste vanaisa Gustav oli Kunda mõisas tegutsenud Virumaa Rahvaülikooli esimene direktor. Peamise tõuke õpipaiga loomiseks andsid aga õpingud Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni magistrantuuris. Arusaamine nüüdisaegsest õpikäsitusest, sisukad arutelud kursusekaaslastega, tipptasemel õppejõud ning ilmselt ka mingi alateadlik soov koduks rajatava Niiduvere ümber midagi sisukamat näha kui pelgalt pöetud muru ja puugihirm. Ka 2015. aastal Kunda mõisas lavastunud etendus, sellele eelnenud uurimused ning kaasnenud mõju kogukonnale panid mõtlema, et meil siin Kunda ümber on avastamis- ja jagamisväärset pööraselt palju ning hoolika planeerimise ja ilusasti küsimise korral leidub hulgaliselt ka neid, kes hea meelega kaasa tulevad. 

Mis teeb Niiduveerest huvitava ja omapärase õpipaiga, mis inimesi siia tõmbab?

Taaskord – ma meie ligitõmbavuses veel liiga kindel ei ole ning ega me ole tegutsenud ka lõbustus- või seikluspargiliku sihtkoha loomise nimel. 

Filosoofiliselt lähenedes on üks meie püüdlus alati olnud muuta Niiduveere keskkonnahariduslikuks oaasiks intensiivse majandamisega põldude vahel. Siinkohal tuleb rõhutada, et me ei ole sugugi taolise viisi tulihingelised kriitikud ja pimesi vastandujad. Pigem soovime kujundada paiga, kus seniseid, ka aastakümnete eest tehtud valikuid ei peaks mitte häbenema, vaid saaks rahulikult ja erinevatele sihtrühmadele jõukohaselt vaadelda, nende üle aru pidada ning edaspidi ümbritsevat oluliselt paremini mõista. See on n-ö ühiskondlik tasand. 

Indiviidi tasandil saab Niiduveeres vaatluse alla võtta näiteks maale elama kolimise teema, kuidas me oma otsuseid teeme ning kuidas esialgne plaan kenast suvilakohast püsivaks elupaigaks muutub, kuidas linnainimene oma potipõllumajandusliku suvise hobiaskeldamiselt ühel hetkel teadliku toidujulgeoleku tagamiseks samme tegema hakkab ning millised väljakutsed sellega kaasnevad. Siin ka otsene link meie veebilehel ilutseva mõttega, et Niiduveere on muuhulgas ka meie pere õpipaik. Omakorda viib see õuesõppe või tegelikult üleüldse õppimise põhilise tuumani, milleks on õppimisväärse äratundmine ning arusaam, et antud protsess on meie enda juhtida. No nii lihtsustatult kokku võttes. 

Kui me hakkame nendele kirjeldatud filosoofilistele maakaartidele paigutama täiendavaid, meie kodukandile või külastaja huvist tulenevaid eriomaseid kihte a la kogukonnalugu, arheoloogia, taimed, tsemenditootmine, maavarad, mutukad, kohalik toit jne (valik on pea lõputu), muutume me ehk huvitavaks ja omapäraseks õpipaigaks, mis võiks tõmmata õpetajaid, sisukamat sorti puhkust hindavaid peresid, paigalugu otsivaid rändureid ning miks mitte ka rutiinimurdmist vajavaid väiksemaid meeskondi. 

Niiduveere õpipaiga ampluaa on lai – linnuvaatlustest kuni taimede kasvatamiseni, kodukohviku korraldamisest kuni kogukonna kärajateni. Kas tulevikus jätkate sama laiapõhjaliselt või on plaanis millelegi spetsialiseeruda?

See ampluaa laius on tegelikult näiline. Kui eelmise küsimuse juurde uuesti pöörduda ning meie tegemisi lähemalt vaadata, siis võib märgata, et kõik need koonduvad lõpuks kokku ümber kohaliku paigaloo ja elukeskkonna. Toon mõned näited. Eelmisel aastal käis meil külas bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes, kelle loeng sai hoo sisse Ernst Öpiku juures, kulges üle universumi hoomamatuse, evolutsiooni ja loodusliku valiku selgitamiseni ning andis lõpuks hulgaliselt praktilisi nõuandeid ka tüütute sääskedega toime tulemiseks. Möödunud aastal tegi religiooniarheoloog Tõnno Jonuks suurepärase ülevaate viimaste aegade põnevamatest leidudest ja avastustest Virumaal ja Eestis laiemalt. Uno Trumm kohaliku ajaloolasena on samuti ja korduvalt just meie kandi teemasid jutuks võtnud, alates lohukividest ja salapiirituseveost, lõpetades Kunda keskkonnaprobleemidega ajaloolase vaatenurgast. Ja kas me saame üldse üle või ümber taimedest ja lindudest, kui me juba soovime meid ümbritsevast objektiivselt aru saada? Kohalik kvaliteetne toit ja suurepärane autorimuusika on samuti olnud teadlikud valikud. Või kui see aitab paremini meie süsteemsust selgitada – me teeme seda, millest me ise rõõmu või siinkandis puudust tunneme ning kutsume ka kohalikke osa saama.

Mis on saanud talupoe loomise ideest?

Idee on endiselt õhus. Aasta tagasi alustades võtsime esialgu eesmärgiks tubasel hooajal asjad teoreetilises vormis endale selgeks teha. Käisime vaatamas väikeseid kogukonnapoode Väike-Maarjas, Annal, Suure-Jaanis, Nõunis ja Käsmus, ka Tartu Lõunakeskusest alguse saanud suure taluturu eestvedajaga kohtusime. Käisime läbi Põhja-Eesti kohaliku toidu programmi ideekorje, küsitlesime ja intervjueerisime kohalikku rahvast ning disainisime selle toel oma idee testimiseks talupoest pop-up versiooni. Märtsis soetasime ühe eaka kaubiku ning kuigi plaanid sellega suvel mööda piirkonna rahvast ringi kärutada tehnilistel põhjustel takerdusid, olime siiski soojal ajal pea kümnel korral väljas ning katsetasime erinevat tüüpi sündmustel erinevaid tootekomplekte ning ka iseenda võimekust. Oktoobris Kunda küla seltsimajas toimunud kärajatel tutvustasime meeskonnale ja huvilistele esialgset tasuvusanalüüsi. Selle järgi tuleb tõdeda, et puhtal kujul talutoodangule pühendunud kauplus Kundas toime ei tuleks, kuid ettevõtmisel, mis suudaks ühe katuse alla kokku tuua talupoe, kohviku, kõrtsi, turismiinfopunkti, rahvamaja ja rahvaülikooli elemendid ning need muhedaks kogukonnakeskuseks punuda, oleks elujõudu küll. Ka ilma pideva rahalise otsetoetuseta. Kalkuleerime veel ning otsustame siis. Ratastel versiooniga sellest tuleme aga soojal ajal kindlasti välja. 

Kust leiate ressursi tegutsemiseks? (projektitoetused/annetused?)

Niiduveere, nii nagu see täna maastikul ja paberil välja näeb, oleme me rajanud puhtalt isiklike säästude ja aja toel. Väga palju on meid toetanud kohalik Leader-tegevusrühm MTÜ Partnerid. Tänu nende toetusvoorudele on meil näiteks sündmuste läbiviimiseks vajalik esitlus- ja helitehnika, metsaradade hooldamiseks väike puiduhakkur, pop-up-telgid sündmuste vihmakindlamaks muutmiseks, termosed ja marmiidid toidu säilitamiseks ja serveerimiseks jpm. Tänavu aitasid nad meil näiteks gruppidele lihtsama majutusvõimaluse pakkumiseks kangast telgid soetada. Mis aga veelgi tähtsam – nende korraldatud õppereisid nii Eestis kui ka teiste Euroopa maade Leader-piirkondades on tohutult palju julgustanud ja inspireerinud. Rääkimata erinevatest toiduteemalistest või kasvõi ajajuhtimise koolitustest. Ka valla tuuleenergia toetusrühm on meid aidanud – viimati meie noorimatele külalistele looduse uurimiseks vajalike seadmete, nagu pikksilmad, sitikapurgid, mikroskoobid jmt soetamiseks. 

Ka aeg-ajalt rakendatav pääse, sündmustel müüdav kohv ja kook ning tänavu õpipaiga üles leidnud rändurid toetavad meie tegemisi. Seni oleme püüdnud sarnaselt talupoe seltskonnale aru saada Niiduveere võimekusest ja külaliste valmisolekust, uuel hooajal leiab n-ö hinnakirjapõhise pakutava hulgast aga juba palju uut, mis loodetavasti ka soojalt vastu võetakse. 

Oled ka Virumaa Rahvaülikooli Seltsi hing, samuti vead eest põnevate kohalike kultuurisündmuste korraldamist. Kuidas Sa seda kõike jõuad, kes on Su lähimad abilised? 

Virumaa Rahvaülikooli Selts on 2013. aastal esialgu Ranna-Viru Rahvateatriga seotud tegemiste toetamiseks loodud mittetulundusühing. Peale rahvaülikoolist kõnelenud lavastust Kunda mõisas jäi see mõneks ajaks unele, kuni 2018 tegin ettepaneku suunata fookus rahvahariduslikule tegevusele. Toimus mõningane liikmete vahetus, kuid tuumik on algusest peale samaks jäänud. Lähimateks abilisteks on eelkõige mu pere, ega nii otseselt koduga seotud ettevõtmist teisiti ju ka ei kujutle, ja sõbrad muidugi. Nemad on nii püsikülastajad ja talgulised kui ka see sotsiaalne kapital, kellele mõtlemata ja kelle toeta ilmselt üldse midagi ei viitsiks. Õnneks on neid palju ja nad näitavad ka välja, kui midagi hästi õnnestub. Kui tahad teha, siis ikka jõuad. Paljudel on mingi hobi. Minu oma on Niiduveere – selline ühes perega isetehtud hobi. 

Mida uut Niiduveeres lähiajal oodata on?

Paneme juba praegu kokku uue hooaja kalendrit. Alustame 13. aprillil ning kuni oktoobrini jagub igasse kuusse midagi. Ei saa me ka sel korral üle lindudest rääkimata, mais pühendame kindlasti õhtu värskele ja kohalikule, kuid samas erilisemat sorti taimetoidule. Tahaks taaskord salvestada ühe Eesti tippteadlasega ööülikooli episoodi, kohtuda mõne kirjanikuga, kuulata mõnusat kontserti ja ilmselt teeme tiiru ka siinsamas Varudi rabas. Arendame pidevalt oma keskkonnahariduslikke õppeprogramme ning tahaksime need kohendada sobivasse vormi ka peredega pooleldi juhendatult iseseisvalt Niiduveere avastamiseks. Ilmselt katsetame tänavu mingis vormis ka statsionaarse kohvikuga. Seda enam, et suur osa eeltööst, pakkumaks põnevas vormis Põhja-Eestile omast kohalikku toitu, on tehtud. 

Mõnusat aastavahetust ning tegusat ja edukat uut aastat Niiduveere perele!

Küsitles VNVT