Kevad on end vaikselt läbi murdmas, kuigi siiski üsna vaevaline tundub see tärkamine tänavu. Endiselt tiirlevad temperatuurid ümber 4 kraadi, vaid korra, möödunud reedel Tartus, õnnestus ka 17-kraadist kevadsooja kogeda. Küll tuleb, linnuriigis on asjad igatahes täie hooga käima läinud – pesakraamiga sõelutakse siia-sinna, õhtuti muudavad kiivitajate pulmamängud õhu juba üpriski kärarikkaks.
Lindudele, õigemini nende vaatlemisega alustamisele sai pühendatud ka meie tänavune hooaja avamine. Harrastusornitoloog Peep Veedla tutvustas enda hobini jõudmist ning rääkis päris palju ka oma raamatutest. Ka meie raamatukogu ja mängunurk täienes suure hulga huvitava kraamiga, mida omakeskis perega uurida ning miks mitte ka külalistele jagada.
Taolised ettevõtmised oma kodus on alati parasjagu pingeline ettevõtmine. Selles mõttes, et kas jõuad ikka kõigega valmis ja kuidas ilmaga veab ja kas keegi üldse kohale tuleb. Selles osas läks kõik taaskord imekenasti. Tuul oli küll pisut viluvõitu, kuid muu sujus. Suure ürituse-eelse rapsimise preemiaks on aga alati ka see asjaolu, et meie õpiapik on nüüd külaliste vastu võtmiseks valmis. Ka kodused kevadtööd on teatud murdejoone ületanud. Kulu riisutud, vahendid üle vaadatud ja hooldatud ning meie endi valmisolek taas testitud. Tundub, et aina lihtsamalt ja harjunumalt see juba käib. Oleks veel too uus laohoone juba valmis, mis võimaldaks telgid ja mööbli sealsamas kiiresti ja lihtsalt varju alla saada. Nii palju uudist muidugi on, et ehitisteatis on üle vaadatud ja võime tuld anda. Üritusest endast tegin ka väikese videokokkuvõtte.
Rohelist juba tärkab. Mõne kimbu naati olen noortele kanadele ette saanud, nurmenukulehed on parasjagu sõrmepikkused, et neid salatisse torgata. Karulaugust ei hakka rääkimagi – meie lähikonna karulaugumets on juba korjetagumikke tihedalt täis, kui õigel ajal peale satud. Ma sellest taimest ning iga-aastasest arutelust võimalike mürgiste taimedega segi ajamisest pikemalt kirjutama ei hakka. Aasta tagasi tegin Ypsiloni sellest loo, kes huvi tunneb, lugegu sealt.
Nagu ma juba mainisin, käisime reedel ka Maamessil. Ka sellest sündmusest on plaanis kirjutada pikemalt just Ypsilonile, kuna mulle on aina enam hakanud tunduma, et meie maaeluga on midagi pisut viltu läinud. Mitte, et ma üleliia kriitiline tahaksin olla, kuid seekordne mess, mis üle kahe aasta taaskord aset leidis andis sellele kuhjaga kinnitust. Miks on nii, et valdav enamus Maamessil eksponeeritavast on eelkõige maa ja metsa hulgikaupa rahaks muutmiseks ja seejärel selle rahaga ihu nuumamiseks mõeldud?
Messilt tulles külastasime Manni ema ja venda ning saime kaasa 250 kasetaime. Need leidsid oma mulla talu lõunaküljes, kuna aina enam tundub, et aeg niidu “puisemaks” muutmiseks on käes. Ümbruskonnas on suured alad kase- ja lepavõpsikuid hakkeks purustatud, praktiliselt iga kord drooniga talule tiiru tehes leian ma lähikonna teadaolevad põdrad meie territooriumilt või selle lähedusest. Veidi trotslikust nagu tekitab.
Tegelikult on teemasid veel ja veel ning tahaksin lähiajal kindlasti ka kaamera uuesti kätte võtta. Seni on pigem aga probleemiks asjaolu, et siis, kui justkui tahaks ja oleks põhjust, pole seadet käepärast ning siis kui kaamera näpuotsas on, tundun ma sellega mesilasi ja värsket naati taga ajades endale pisut lihtsameelsena. Harjutame ja katsetame, niipea, kui tundub, et tasub jagada, ka jagame.
Pead püsti ja (päris)kevade poole!