Aasta tagasi lükkasin pool-kogemata kummuli maja juures kasutusel olnud kemmergu. Lihtsalt toetusin sellele hooletult ja nõgesepõõsasse ta vajuski. Jäi vaid uks, mille osav ja ettenägelik ehitaja vetsu külge ehitatud hoone külge oli ehitanud.
Kuna nõgesed olid suured ja põrand jäi samuti omale kohale, sobis esialgu kuningate jalakäimisekoha kabriolettversioon küll – tegid ükskõikse näo, kükitasid nõgeste vahele ning tõmbasid ukse kääksudes ette. Naispere ja peened külalised (neid käib mul alatasa) hakkasid aga nina kirtsutama. Seega tuli jalad selga võtta ning Googlesse ideede järele minna.
Ideid oli küll.
Kõige hirmsam (samas ahvatlevam) oli tööstuslikult toodetav valmis-süsteem, mille hind on suurusjärgus ca 18 kasti õlut.
Kõige lihtsam oleks olnud kaevata maasse auk ning panna paar kaselatti üle nagu kordusõppustel tehtud sai.
Kõige parem oli aga leitud ideede põhjal miskit vahepealset välja nuputada.
Kuivkäimlatega on alati see häda, et nad haisevad hirmsat moodi. Kui tegemist on veel nö maapealse kemmeriga, siis on ka kaanekergitamisel avanev vaatepilt pehmelt öeldes ebameeldiv. Kahesõnaga – viimases hädas…
Siis meenus mulle aga lapsena vanaema juures lehmade juures täheldatu. Nende tekitatud koogid olid alati juba paari päeva pärast tähelepandamatud turbalatakad. Ei levitanud lõhna ega häirinud kuidagi. Järelikult on probleem vedela ja paksu ühte kokku kogumises. See ei lase väljaheidetel lihtsalt oma loomuliku kõdu teed minna.
Seega pildil kujutatud moel neli ehitusest üle jäänud fibo plokki maasse.
Nüüd ole kalkuleeriv ja ettemõtlev ning ehita valmis kemmergu karkass. Mina tegin eemal ning tõstsin seejärel plokkidest vundamendile, kus omakorda kruvidega kokku ühendasin. Ma ei hakka meelega siin mõõtusid välja tooma. Need ei ole olulised. Igaüks valib sobivad parameetrid pere kõige kabariitsema kliendi järgi või kui pisike krunt, siis vaba ruumi arvesse võttes.
Kui plaan püsivam, kasuta immutusvahendeid ning korralikumat materjali.
Seejärel mõõda välja kasti asukoht ja kõrgus ning tekita sobivaid ehitustehnilisi meetodeid kasutades (mullakamar minema, killustikukiht korralikult kinni tampida) tulevase kasti alla betoonist põrand, mis on kaldus nii, et vedelik kemmergu tagaseinast välja voolaks.
Sellele põrandale ladusin ma kasutatud silikaattellistest kolme küljega kasti, mis ulatus kokkuvõttes vastu istumise alla jäävat plaati. Lahti jätsin tagumise külje, kuhu tuli luuk. Kogu selle kividest ja betoonist kasti seal all, võõpasin ma ehituspoest toodud bituumenmastiksiga tumemustaks. Võõpasin igaks juhuks kaks korda. Põhjus selles, et pimedast mustast kastist ei paista mitte midagi. Seega jääb ära igasugune visuaalprobleem.
Seejärel süvendasin vetsu taha, täpselt sinna, kuhu suundus kastipõrandale valatud kalle, augu, mis mahutab 5L plastkanistri. Vooderdasin augu samuti tellistega, et sisse ei variseks. Pean kohe ütlema, et 5L kanister on pisut väike.
K-Rautast sai toodud separaatoriga prill-laud. Selline, mis eraldab naturaalsel ja mitte eriti pealetükkival moel vedela paksust. Paks kukub kasti, vedel liigub mööda toru ja kaldus põrandat kanistrisse. Luugi tagaseina tee auk ning kastist läbi katuse vii toru. Nii soovitatakse mitmel pool ja tundub loogiline. Minul jäi viitsimisest puudu, kuid ebameeldivat lõhna pole aasta jooksul veel tundnud. Kindlasti tasub kastiosa teha ka kärbsekindel. Õhuauk kata peene traatvõrguga ning võimalikud praod lase suvalist silikooni täis.
Kemmerg ise tee vastavalt meeleolule. Mina tegin punase, kuid teadaolevalt töötavad ka teised värvid. Tee ka aken kui viitsid. Ja riiul.
Nüüd olulisim – puhastamine. Peale aastast tarvitamist selgus (nagu ma juba varem ka mainisin), et 5L kanister on väike. 10L on optimaalseim. Praegu pean aktiivsel perioodil väga tihti seda tühjendama. Viin selle lihtsalt metsa alla ja kõik. Peotäis killustikku kanistrisse, kolistada paar minutit, vesi selga ning viisakas ongi.
Kasti sisule viskan ma peale iga külastamist topsiga pisut saepuru järele. Kinnitan – haisust pole haisugi. Kastis olev kraam meenutab lihtsat turvast, mille labidaga kord aastas kärule loopimine ning sobivasse kohta kraaviperveväetiseks viimine võtab aega vähem kui pool tundi. Olen lugenud, et peenemad ökomehed (no need kes läbisuve võilillest ja konnaköhast tehtud salatit söövad ning mahekanadele makilindilt rahvamuusikat lasevad) kasutavad produkte ka peenramaal väetisena, kuid kuna minul on linnud, ei hakanud ise sel teemal pikemalt mõtisklema.
Muide kemmergu ukse hinged on vana saunakökatsi omad. Pärast pisukest traatharjatöötlust Hammerite peale ja näeb välja imeilus. Mõtle ka ise selle peale, kui järgmisel korral miskit vana ja väärikat ära hakkad viskama.
Tagasiside on lahkesti oodatud. Mõistlikud arvamused ja täiendused avaldan püsivalt postituse juures.
Täiendatud 16.04.2019
Aprillis kolisime kemmergu ümber.
